„…Ta tunneb sinust suurt rõõmu,

Ta vaigistab sind oma armastusega,

Ta rõõmustab sinu pärast lauluga.”

~ Sefanja 3:17b

Vaikselt hüüab Ta teda.

Vaikuses kuuleb ta Tema vaikset väikest häält

kosides teda kaugelt.

Ta kuulab tähelepanelikult,

igatsusega kuulda taas Tema magusat häält,

lummatud Tema armastusest.

Mõnus õhk viib ta õrnalt Tema juurde.

Ta viipab naise poole, tõmmates endale tähelepanu.

Ta naeratab naeratust, mida ta pole mõnda aega tundnud. 

Ta ajab teda taga ja püüab kinni,

ja võlub teda oma armastusega.

Ta mõtted rändavad tagasi eilsesse,

maapiirkonda lõhnava kuslapuu aroomile.

Õõnsuses puus putukaid nokkivad rähnid nõuavad tema tähelepanu.

Ta kõnnib päikeseloojangu poole.

Läbi puude, otse horisondi all

Ta ilmub talle jälle

nagu lõõmav tulekera, mis vaatab teda otsekui läbi võre

õhtutaeva videvikus.

Kauguses meelitab Ta end Tema poole,

romantiseerides teda piilude ja lindude sümfooniaga

Meistri orkestreeritud.

Unistused, mis tal olid, võisid kaduda,

ometi hoiab ta kinni eilsete mälestustest.

Läbi pitskardinate ilmub ta taas

täiskuu ajal.

Triivides valgustatud pilvede taga, valvab ta teda,

andes oma armastatule une.

Tihti oma kõige pimedamatel hetkedel

Ta ilmutab end talle peenel moel.

Liblikate tantsus keskpäevapäikeses

Ta julgustab teda enne minema lipsamist.

Issand ilmub meile igaühele

peenel, individuaalsel moel.

Sest temal on meist suur rõõm

ja vaigistab meid oma armastusega.